User:Ovahenom
Autor: Oliver Vahenõmm
Esitamise kuupäev: 30. oktoober 2012
Essee
Esiteks, kui meile teatati, et aine "Õpingukorraldus ja erialatutvustus" arvestuse saamiseks on vaja kirjutada loengute põhjal essee, polnud see minu jaoks just parim uudis, kuna tuleb endale tunnistada, et ma ei ole just suurem asi kirjutaja. Seetõttu venis ka antud kirjatöö esitamine viimasele tähtajale. Küll aga olid aine loengud enamjaolt üsnagi huvipakkuvad, vaatamata sellele, et need algasid väga varakult. Kuna olen varem infotehnoloogiat õppinud ka Tartu Ülikoolis, kus oli üks väga sarnase sisuga, kuid teise nimetusega aine, siis olen taolise aine struktuuriga varem kokku puutunud. Tartus oli selle aine nimetuseks "Sissejuhatus informaatikasse", ent samamoodi käis igat loengut pidamas uus inimene, kes rääkis oma tööst ja ärivaldkonnast. Minu arvates on sellised loengud ühed tähtsamad edasisi õpinguid silmaspidades ning samuti on need ka kahtlemata kõige huvitavamad kuulata.
Eriti meeldisid mulle loengud, kus räägiti oma tööst või mind, kui infotehnoloogia tudengit, ootavast tulevikust küllaltki konkreetselt. Üheks selliseks oli loeng Helpdeski kohta. Peeter Uustal ja Peeter Raielo rääkisid Skype-s toimuvast tööst väga kaasahaaravalt ning tõid motiveerivaid näiteid võimalikest palganumbritest nii välismaal kui ka Eesti pinnal töötades. Usun, et ükskõik kui huvitatud ka keegi ei oleks arvutitest, programmeerimisest või siis näiteks Helpdeski puhul klientide otsesest abistamisest, ei ole ta oma palgast vähem huvitatud kui tööst endast. Pigem olen ma seda meelt, et enamus infotehnoloogiaga seotud valdkondades töötavaid inimesi on saanud mingil hetkel oma elus tõuke sellega tegelemiseks just rahast. Loomulikult ei ole raha ainus põhjus, kuna mitte millegagi ei ole võimalik aastaid tegeleda, kui see tegevus sulle ei meeldi, ent Helpdeski loengu puhul jäigi vast kõige enam meelde teatud ausus ka selle kohapealt, kus võib-olla tavaliselt kiputakse pigem vaikima. Veel jäi mulle nende loengu algusest meelde pisiasi, et nad mängisid oma arvutist muusikat. Sellist juhust on mul ettetulnud veel vaid üks kord, millest on mul väga kahju, kuna minu arvates on see päris huvitav, kui auditooriumisse sisenedes ei ole kuulda vaid kaasõpilaste sagimist või hoopis vaikust.
Loeng "Subjektiivselt programmeerimisest, stereotüüpidest ja kogukonnast", mille viis läbi Janika Liiv, oli samuti üsna huvitav, kuigi enamasti suunatud naisõpilastele. Räägiti kogukonnast nimega Techsisters, ning naisi võib-olla veidi alandavatest ja hirmutavatest stereotüüpidest, millede järgi naised poleks justkui võimelised arvutitega midagi peale hakkama. Huvi pakkusid erinevad programmeerimiskeeled, millest juttu tuli - kaasaarvatud Ruby, millel peatuti pikemalt.
Selle aine loengute puhul oli põnev see, et kohale oli kutsutud väga erinevaid inimesi, kes kõik tutvustasid eriala oma vaatenurgast. Väga hea, et jutustamas ei käinud kõik kõrgharidusega spetsialistid, vaid oli ka erandeid. Õigemini vist küll ainult üks erand. Martin Paljaku loeng "Karmast" pani kuulama just seetõttu, et tema on see, kes elatub infotehnoloogiaga seotud tööst, ent tegelikult ei oma ise kõrgharidust. Ta rääkis väga vabalt ja lihtsalt freelanceri elu headest ja halbadest külgedest. Näiteks mainis ta positiivse poole pealt, et ta saab teha tööd ükskõik kus kohas ja ükskõik millisel ajal, ainsaks piiranguks on kliendi poolt pandud tähtaeg, mis ajaks peab töö valmis saama, kõik muu saab ise enda jaoks paika sättida. Negatiivse poole pealt tõi ta aga välja ka palga kättesaamise. Nimelt ei tea freelancerina kunagi kas ja millal täpselt sinu palk sulle üle kantakse ning see tekitab siiski teatud pingeid ka koduses õhkkonnas töötades. Ta väitis ka, et on tegelenud arvutite- ja nende programmeerimisega rohkem kui poole oma elust, kuid ütles samas, et interneti abiga õppimine on tulutu, kuna internet on täis väga palju valesid õpetusi. Sellega ma ei saa nõustuda. Võib-olla ei pannud ma piisavalt tähele või ei mäleta enam, kas ta ka ütles, kuidas ta siis ise alustas enda õpinguid. Minu meelest sisaldab internet väga paljudele programmeerimisega seotud probleemidele häid lahendusi, ning just neid otsides inimene õpibki. Veel jättis ta otseselt vastamata auditooriumist korduvalt kõlanud küsimusele, kas ta kavatseb kunagi omandada ka kõrgharidust. Ta küll vastas, et on sellele mõelnud, ent miks ta seda teinud pole või miks ta sellele üldse mõelnud on, kui freelancerina, ilma haridust omamata, on võimalik piisavalt raha teenida.
Veel jäi mulle meelde loeng Ignitest. Kuna selle loengu viisid läbi noored inimesed, ning neid oli palju, siis ilmselt tekkis ka neil endil teatud kindlustunne ja nad suutsid loengu väga huvitavaks teha. Kaasa pani mõtlema ka see, et vahepeal, lisaks rääkimisele, olid neil kavas ka "mängud", mis aitasid veelgi lihtsamalt nende jutu sisu mõista.
Ülejäänud loengute kohta midagi konkreetset meelde nagu ei jäänudki. Pean silmas just sellist momenti, mis tuleks kohe esimese asjana meelde kui tagantjärele mõelda sellele loengule. Kõigis oli midagi teistsugust, kuid mõnda lihtsalt oli lihtsam kuulata kui teist. Võib-olla liiga monotoonne hääl hajutab kuulamisvõimet.
Kokkuvõtvalt - mida võiks ainele juurde lisada? Seda on ilmselt äärmiselt raske kui mitte võimatu teostada, kuid oleks väga põnev näha igat loengu pidajat ka reaalselt oma tööd tegemas. Ehk siis näiteks lisaks aine loengutele teha ka tutvustavad praktikumid, mis kajastaks täpselt kõike seda, millest teoorias on juba juttu tehtud. Ent seni, vaid loenguid sisaldav aine, oli samuti hea vaheldus muudele ainetele, ning kordagi ei tekkinud soovi neljapäeva hommikul veidi kauem magada.
